Joaso jõudis kooli neljanda tunni keskpaiku. "Izvinite sto ja apazdala," võttis Joaso oma vene keele oskused kõik kokku. Kuid vene keele õpetaja makc oli pedagoogilises meeleolus. "Mjis see sjiis olgu? Tjuleb tundi ja boože moi... Kas ma pjole pjiisavalt rjääkinud, et sina oled mušškoi rot. Ja sjitahaisuga mina kedagi klassi ei ljuba!" "Aga õpetaja, ma ei haise sita järele, see tähendab läga järele haisen, aga see pole sita haisuga!" "Teised jõpilased rjäägivad siin, mis njemad suvel t... loe edasi

mul hakkas ema mingist hetkest anorektikuks või buliimikuks. ma ei tea, igastahes ei söö ja see vähene, mida sööb, seda on kuulda, et peldikus välja roobitakse. pärast kui küsid, et mida sa oksendad, siis "oi mul oli köhahoog." jah, kindlasti oli köhahoog. olen ise ka peol ropsinud ja ikka teen köhal ja oksendamisel kaasnevate helide erinevusi. nüüd kus ema on kaalust sitaks alla võtnud (võiks öelda, et mingi alakaaluline juba) ja võttis järelmaksuga uued tissid ilukirurgias, on hakanud kodus öö... loe edasi

''Hah, jätsite üksi mu ,'' sõnas Vinskaja. Välise lõbususe all oli vaid üksinduse tunne, mida ta oli tunda saanud ühe inimese jaoks juba liiga palju. Pidevad pettumised elus ning inimestes. Elu polnud enam väärt isegi üht eurosenti. Vinskaja avas sahtli ning vaatas revolvrit. Siin sahtlis peituski tema lahendus kõigele. Ta haaras relva ning lõpets oma elu pauguga. Vähemalt oli ükski asi tema elus tähelepanu väärt.