mul on iga nädal uus mees. laupäeval tutvun saunas uue nägusa ja hea varustusega kutiga ning tunne on, nüüd on see õige viimaks leitud. nädala veedame koos, peame plaane ja muidugi ohtralt seksime (ka mu enda riist on jõuline ning keha treenitud). laupäeval tuleb siis jälle saunaõhtu ja mina leian uue silmarõõmu. mis mul viga on? tegelikult soovin ma ju ka pere ja lapsi ning samasoolised lastega pered on aktsepteeritud. kardan, et jään nii veel vanapoisiks.

Siia on vahepeal nii hea mõtted tühjaks kirjutada. Tahtsin öelda, et väga keeruline on olla vaatleja rollis, mis siin ümberringi toimub. te kõik olete nii kurjaks muutunud, mis tähendab, et te kardate, mis juhtuma hakkab ja tunnete, et see, mis toimub pole normaalne ja õige suund. Tundub, et kõik mis algab tähe kombinatsiooniga POL on nii perses, et inimeste energia isegi tulevikust laenude näol ei korva seda sitta mida kõik saab valesti teha. Tegelikult on need mugavustsooni ja mugavusühiskonna... loe edasi

minu suurim hirm on eskalaatoril olles see, et kukud kuidagi perse peale või munni peale just vahetult enne maha astumist ning siis kisub sind munni- või persetpidi eskalaatori vahele ja rihveldab perset või munni maha. see on mu suurim hirm. olen loobunud enamus kohtades, kus võimalik, eskalaatori kasutamisest. vahel näen õudusunenägusid, kuidas ma mingis kaubanduskeskuses olen ja kaotan tasakaalu ning tõmbab kottipidi vahele ning verd pritsib ja valus on.

ma istun siin ruumis ühe jobuga.Kes kannab valgeid sokke.Irnub ja ootab et saaks jäätisetädite käest keppi.Ma kardan et vägistab minu ära.Kuidas ma ta maha rahustaksin?

nüüd kui ma poes käin siis vahin lakke koguaeg, uurin ja puurin neid lae kostruktsioone ning mõtlen kuhu joosta kui lagi hakkab kaela tulema, peab vist hakkama bensukast toidukraami ostma hakkama.

ma kardan liblikaid, sest kui sa neid lähedalt vaatad siis nad on nagu õudusfilmist.

Lähen esimest korda autokooli kohe ja kardan, ei tea mida ma kardan, aga haigelt närveerin.

ma kardan pesumasinaid, eriti neid eestlaetavaid need ajavad mind lausa hirmukrampidesse.

Ma kardan, et jään igavesti kokku inimesega keda ma ei armasta.

Kuna keegi ei pihi, siis teen seda ise. Esmaspäeval lähen esimest korda elus ülikooli. Väike hitm on ka naha vahel. Keegi oskab äkki head nõu anda?