Mäletad Sa, kui sõitsime kord bussiga võistluselt tagasi. Istusime tagumises reas. Rääkisime. Sa küsisid, mitu punkti annaks mina erinevatele poistele 10-palli süsteemis. Üks poiss oli, kellel andsin 10 punkti. Ma ei saanud tookord aru, kas see solvas Sind või mis. Kuid mitte kunagi ei küsinud Sa, mitu punkti paneksin Sulle. Isegi, kui Sa ei küsi seda, Ma ütlen Sulle. Sellist arvu ei ole olemas! 10-palli süsteem on Sinu võrdlemiseks liiga madal. Ma ei suuda öelda seda numbrit. Sa olid minu jaoks nii ideaalne, nii tõeline, nii olemas. Ma ei mõistnud seda siis. Mõnikord vaatame kaugele enda ette, et leida see miski, see hea, kuid tegelikult see miski on meie kõrval ja me lihtsalt ei näe seda. Isegi, kui Me polnud koos, olid Sa Minu sõber ja Mul oli Sinuga hea. Ma ei soovi mitte midagi enamat, kui olla jälle Sinu sõber, Sinuga naerda, Sinuga rääkida ja teha trenni koos normaalselt ilma erimeelsusteta. Võibolla ei käi Sa sellel lehel, võibolla ei näe Sa seda kunagi, mis Ma siia kirjutan. Kuid mälestustes jääd Sa ikka Mulle meelde kõige parema sõbrana!