Kirjutatud 10:38 10/07/2018
Avaldatud 12:53 10/07/2018
Vaadatud 796 korda
Mu südames on valu, sest ma hakkan minema hulluks. Pea on sassis ning meel on udune, ei suuda enam eristada reaalset maailma enda peas toimuvast. Eksistentsiaalne üksindus ajab mind hulluks ning varsti ma lihtsalt võtan kätte ja teen selle ära. Pole enam suuteline lendama oma unistuste radadel ega võimeline püüdma pääsukest kaunimal põllumaal. Oh seda peedistunud ja närust maailma, ma lähen varsti kirikusse ja küsin sealt väärt abi. Mis mul ikka veel kaotada on, kui juba oma mõistus täielikult, ning ohverdada see üllale teguviisile, milleks on tsölibaadis ja jumalaarmus elamine. Miks üldse püüda siin maailmas mingisugust õnne leida, kui kõik kaunis ning armas on kohe purunemas ning lootused loojakarja läinud. Isegi kui jumalat ei ole olemas, siis kloostris oleks ikkagi mugavam elu kui kuskil suurlinnas nimega Tallinn, kus käib pidevalt olelusvõitlus tugevama inimese tiitlile. Aga ma nüüd Manniga kirikusse oma esimesele jutlusele ;)
te hakkate mul veel munni kõrva imema!
Tulge kõik vikerkaarde!