Viimased
kommentaarid

3.3

Kirjutatud 16:33 10/09/2013
Avaldatud 17:19 10/09/2013
Vaadatud 2373 korda
Ei meeldi?
Olen praegu tööl ning kuna aega on, siis mõtlesin, et kui siin juba olen, miks siis mitte ka väike jälg endast siia jätta. Ühesõnaga on nii, et olen telefoniga netis ja mu suured sõrmed ei taha alati õige tähe peale ärs mahtuda, seega vabandan juba ette ära kirjavigade pärast.
Ei hakka teile kirjutama mingid hülgemöla purunenud armastusest, hormoonitornaadost või muudest puberteedikute seiklustest laias maailmas. Räägin küll seiklustest, kuid mitte laias maailmas, vaid need mahuvad üsna hästi ära Tallinna piiresse.
Olen noor neiu, kevadel lõpetasin gümnaasiumi ning nüüd käin vanalinnas restoranis tööl, kus olen baaridaam/ettekandja. Olen linnaelus veel võhik, õpin tähelepanelikult siinset elukorraldust. Linna elama kolides teadsin, et see saab olema alguses harjumatu ja võõras. Mõtlesin, et võtan aasta-kaks vaheaastat, käin tööl ja jõuan selgusele, mida täpselt edasi õppida soovin, kuna seni olen olnud mitme valiku vahel. Igatahes... minnes siis poindi juurde...
Igav ei hakka. Kuna tööle lähen ennelõunal ja töölt tulen öösel, juhtub kokku igasuguste tegelastega, keda just päris halliks massiks ei saa nimetada. Räägin teile siis ka..
Üks öö trammipeatusest koju jalutades liibus külge üks vanem ülekaaluline meesterahvas. Hakkas siis kohe juttu puhuma ja kutsus siidrit jooma. Mhmh. Ütlesin, et pikk tööpäev on seljataga ning pigem lähen koju magama, kuna ka järgmine päev on tööpäev. Selle peale ta muheles soojalt, kuid siis karjus üle terve tänava :"Aga mul on pohhui, mis päev homme on! Ma olen pensionär, ma lähen joon oma õlut ja mul on lihtsalt pohhui." Kergelt kõhe hakkas ja kiirendasin sammu. Ta veel ütles lõpetuseks, et tuleb mulle kosja ja hakkas siis kõva häälega mjäuguma.
Teine kord sõitsin hommikul trammiga tööle ja üks umbes seitsmekümnendates meesterahvas seisis mu kõrval, kui rahakotist üritasin täpset raha leida. Ta piidles pidevalt mu rahakoti poole ja ma veel mõtlesin, et appi, kui uudishimulik võib üks inimene olla. Mõne aja pärast sõnas see mees :"Teil on väga ilusad näpud."
Kogelesin ühe kohmaka aitähi selle peale, sest tõesti muud ma midagi öelda ei osanud.

Siis kord töölt tulles sattusin peale huvitavale jutuajamisele, mis leidis aset kahe purjus mehe vahel, kes trammipeatuses juba asfaltil poolpikali olid.
"Kallis inimene, ütle mis on sinu nimi?"
"Värdjas!"
"Mine perse raisk. Kes sa enda arust oled?"+veel sõimu.
"Mmm-....mmmh.."
"Ole hea, räägi minuga. Miks sa minuga ei räägi? Mis on sinu nimi?"

Tuli välja, et ta tegelikult oli seal üksinda ja ta rääkis ka iseendaga-küsis ja vastas... ja sõimas ka ennast.

Hommikuti on minu jaoks suhteliselt põnev jälgimise see, kuidas pompsid jagelevad või kuidas pealtnäha vanad ja väetid naispensionärid (miskipärast just peamiselt naisterahvad) oma sibula ja silguhaisuga koos vaevaliselt lonkavad ja kodinaid suure vaevaga kaasa veavad. Aga kui istumiskohti pole just jalaga segada või on peatus, kus nad peavad maha minema, ammutavad nad kuskilt iidsest allikast seda jõudu, et hambad ristis ja musta surma näoilmega kõik laiali peksta, inimeste varvastel talludes mööda trammi joosta ja veel ameerika jalgpallilikult küünarnukkidega suvalises suuvas lajatada, samal ajal veel roppusi podisedes.. Täiesti ulme. Ja neil on veel jultumust nuriseda noorte üle. Noortest lastest sõidavad nad ka väga tuimalt üle. Jooksevad trammiuste poole, nagu poleks homset päeva.

Telefoniga on tülikas kirjutada, aga teine kord jälle. Head päeva jätku.