Reni on tuntud elegantsete ja suursuguste freskode ja maalide poolest, mis on peamiselt religiooniteemalised, kuid tema teoste hulgast leiab ka mütoloogilise ja ajaloolise sisuga teoseid. Reni loomingut iseloomustavad pigem helged ja eredad värvid ning pehmed ja idealiseeritud vormid.

soovin tutvuda 23-89 aastase härraga persenussi eesmärgil.

burtsudebiilik läks provokatsiooni peale jälle käima.

[Indreku saamislugu]
1.novembril 1949 oli burtsuvabriku väravas põhjalik kontroll, burtsu väljaviimiselt tabati 4 töötajat, nende hulgas Indreku, Nooremveebli, Denissi ja Roberti vanaisad, kellel oli kamba peale kaasas 40 liitrit toorburtsu. Kõik kinnivõetud õigustasid end sooviga toorburts ära juua, et sel viisil Indreku, Nooremveebli, Denissi ja Roberti isadele elu anda.
11.detsembril 1949 oli tehase klubis avalik kohtuprotsess, kus Indreku vanaisa ausa inimesena tunnistas, et ta oli ka varem regulaarselt iga kuu vabriku territooriumil sadu liitreid toorburtsu ära joonud. Indrek sai süüdistuse grupiviisilises riisumises ja karistuseks 12 aastat vabadusekaotust koos kogu vara konfiskeerimisega. Ühtlasi selgitati talle kohtuprotsessi käigus, kuidas järglaste saamine käib ja nii tegid neli meest vabanedes kohe üksteise õdedega valmis Indreku, Nooremveebli, Denissi ja Roberti isad.
[See on üks õnnelik ja õnnetu lugu samaaegselt]

1.novembril 1949 oli tehase väravas põhjalik kontroll, õlle väljaviimiselt tabati 4 töötajat, nende hulgas Kannuska, kellel oli kaasas kaks pudelit Gladiaatori õlut. Kõik kinnivõetud õigustasid end kohesaabuva Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva pühitsemissooviga.
11.detsembril 1949 oli tehase klubis avalik kohtuprotsess, kus Kannuska ausa inimesena tunnistas, et ta oli ka septembris saunas 2 pudelit õlut ära joonud. J.Kannuska sai süüdistuse grupiviisilises riisumises ja karistuseks 12 aastat vabadusekaotust koos kogu vara konfiskeerimisega.

Lollindrek läks suure munni nägemise peale jälle käima. Ta pole elus sellist burtsu näinud, mida enda oma pärakuga pole kinni püüdnud.

õnnetu burtsudebiilik läks provokatsiooni peale jälle käima. sa pole elus rohkem "burtsu" näinud, kui enda oma.

(e.k.) indrekiidid; traditsiooniline protsessioonmunnitamine mööda kogu Indreku ihu ja õõnsusi (külastatakse kõiki selle viimaseidki urkaid), mille käigus hoitakse eesoleva indrekiiditaja paremast õlast oma parema käega kinni ja lauldakse munnitamise käigus: “burtsu-burtsu-burtsu-uuh-aah-aah-ooooohhhh! Ai indrekk, ai pärakk, ai indrek-indrek-indrekuuuu-pärakaaas jne.!”; protsessioon algab nooremveebli hüüde “Sperma in indrek rectum!” peale, kulgeb kikkis munniga kogu seda ettevõtmist juhatava Noorembeebli eestvedamisel ja lõpeb ümber oma telje keerutava spiraalpuntrana viimatimainitud homomehe poolt hüütava “omne semen in rectum!-iga”.
See on lahe protsessioon!

(lad.) makaronid; traditsiooniline protsessioontants mööda kogu C!Q!-d (külastatakse kõiki selle viimasedki urkaid), mille käigus hoitakse eesoleva makaroonitaja paremast õlast oma parema käega kinni ja lauldakse marssimise käigus: “Trulla-trulla-trulla-la-la-la-la, trulla-trulla-trulla-la-la-la-la! Ai macaroni, ai macaroni, ai maca-maca-maca-macaroni jne.!”; protsessioon algab vanamehe hüüde “Silentium ad macaroneum!” peale, kulgeb rapiiriga kogu seda ettevõtmist juhatava vanamehe eestvedamisel ja lõpeb ümber oma telje keerutava spiraalpuntrana viimatimainitud ametimehe poolt hüütava “Macaroni ex est!-iga”.

tere kohtun täna õhtul 35 aastase meesterahvaga. võiksid olla huvitatud autodest ise sõidan toyotaga. varustus on mul väike nii et eelarvamustega mehed hoidke eemale.

jäta oma nr privasse

Loomulikult on eesti parimasse gayportaali täiesti suvaliste klassikaliste kirjandusteoste lõikude või kirjelduste suvaliselt eesmärgitu postitamine ääretult intelligentne tegevus. Hui ka ise neid lugenud oled :)

selle loo autorile teeks küll õlled välja ja võibolla veedaks koos meeldiva õhtugi ;);)

mulle väga meeldis see lugu, humoorikalt kirjutatud, meistriteos! jõudu ja jaksu autorile!

On mõnel ikka kannatust ja leidlikkust klassikalisi kirjandusteoseid moonutada.

"Homod Haagel" on Indreku minavormis jutustus. Indrek on sanatooriumis ja annab mõista, et tal on väike munn (me ei tea, kas see on tõsi; võiks ka arvata, et tegu on vaimuhaiglaga), aga et ta on juba sellega leppimas. Indrek meenutab aasta varem toimunud sündmusi vahetult enne jõuluvaheaja algust, kui ta oli välja visatud Haage seksiorgialt, olles kõik täis sittunud ja närvi ajanud oma täiesti ohjeldamatu lolli jutuga.
Jutustus hõlmab kahe päeva sündmusi ja nendega kaasnenud mõtteid ja tundeid, samuti Indreku kommentaare, mis on aasta hiljem antud teatavalt distantsilt. Peategelane jutustab, et ta on pärit veidrast ja väikesemunnilisest perest, et tema vanem vend on samuti homo, kes on aga oma perse "maha müünud" ja litsimajja tööle läinud; tema noorem vend Undrek on mõni aasta tagasi burtsu üledoosi surnud ning noorem õde Ondreka on oma vanusele vaatamata väga tühm ja abitu keskealine.
Indrek ise on elava fantaasiaga, mis ulatub heteroseksuaalsusest fantaseerimiseni, ja kohati oma isegi selge jutuga, üldiselt aga ajavad häirivad kõik asjad teda endast välja ja ta käitub ebamõistlikult. Haagelt eemal olemist vihkab Indrek mujal valitseva sumbunud õhkkonna, snobismi, silmakirjalikkuse ja heteroseksuaalsuse pärast. See on juba neljas kord, kui ta on pidanud Haagelt lolluse tõttu lahkuma.
Viimasel päeval on ta tagasi jõudnud Burtsuverest, kus ta pidi olema munnivehklemisvõistkonna kapten, kuid niru varustuse tõttu tagasiteel kogu võistkond ignoreeris teda. Ta otsustab teha hüvastijätuvisiidi oma esimesele anaalseksiõpetajale, kes teeb talle halva õppeedukuse pärast etteheiteid ja tuletab meelde, et anaalseks on oluline ning seda tuleb mängida reeglite järgi. Indrek aga tunnetab, et ta on ebavõrdses mängus kaotajate poolel. Ühiselamus tekib tal konflikt koolikaaslasega, kes läheb kohtama tüdrukuga, paludes Indrekul vahepeal enda eest täita burtsupurk. Indrek burtsutab purki mõeldes oma surnud venna pesapallikindast, mis oli nende mõlema burtsu täis lastud. Kohtamiselt naasev poiss pole burtsu kogusega rahul ja Indrek omakorda süüdistab teda heteroseksuaalsuses. Nad lähevad kaklema.
Indrek on rahutu ja masenduses ning otsustab onaneerida. Ta sõidab rongiga Tapale, võtab võõrastemajas toa, mõtleb, kellele tuttavatest võiks helistada. Lõpuks läheb ta baari ja tantsib paari sõdurpoisiga, siis läheb ööklubisse muusikat kuulama ja lõpuks naaseb võõrastemajja, kus kojamees sokutab talle oma munni perse. Indrek on aga liiga närvis ja masenduses ning vahekord kojamehega ebaõnnestuvb; tasu pärast tekib tal tüli võõrastemaja administraatoriga, kes teda lööb ja raha ära võtab.
Järgmisel hommikul helistab Indrek oma muldvanast eidest armukesele Leidale ja kutsub ta välja Hesburgerisse. Raudteejaamas, kus ta oma burtsupurke hoiukappi paneb, tekib tal südamlik vestlus kahe mungaga, kellele ta burtsukorjanduspurki natuke annetab. Ta ei taha koju minna, püüdes vältimatut konflikti vanematega edasi lükata, kuid ta tahaks kohtuda oma õe Ondrekaga, kes on mõneti haige mõistuse ja tasakaalutuse sümbol. Indrek on ostnud talle kingituseks jobijahu. Ondrekat ei ole pargis ja Indrek läheb Leidaga Hesburgerisse ja sealt anaalseksi harrastama. Indrek pihib Leidale, kui villand tal on Haagelt eemal olemisest, kuid Leida ei mõista teda ja on Indreku ägedusest hirmutatud. Indrek teeb talle ettepaneku röövida kolm kidurat homopoissi, koos põgeneda, abielluda ja kuskil maal elama hakata, kuid Leida keeldub, nad tülitsevad ja lähevad lahku, Indrek joob ennast purju.
Lõpuks läheb Indrek koju, kuid vanemad juhtuvad olema väljas. Indrek räägib Ondrekaga, kes on ta peale pahane, et ta on jälle Haagelt minema aetud. Indrek räägib, et Haagel oli liiga vähe suuri munne ja keegi ei hinnanud tema juttu. Ondreka süüdistab Indrekut, et too on kõigega rahulolematu, ja küsib, milliseks homoks siis vend tahaks saada. Indrekul ei tule pähe ühtki mõistlikku vastust, aga kuna tal keerleb peas üks tänaval kuuldud šlaagrikatke ("Kui sa püüad Haagel, keda armastad"), siis ütleb ta, et ta tahaks saada burtsuämbriks, kes püüab Haagel ohtralt burtsu oma perse, et tilkagi burtsust raisku ei läheks.
Indrek lahkub kodust, olles otsustanud paariks päevaks öömaja küsida oma endise anaalseksiõpetaja juures. Endine õpetaja võtab Indreki sõbralikult vastu ja küsib, mis talle Haagel ei meeldinud. Anaalseksiõpetaja püüab Indrekut veenda, et noore-ea rahulolematusest tuleb välja kasvada, et oma burtsuookeanide nimel ei tule vinguda vaid perse uurakil elada, et usinus õpetab inimest oma võimeid tundma ja anaalseks näitab, et tema hämmeldus ja tülgastus elu tundma õppides ei ole erandlikud. Öömajale jäänud Indrek ärkab aga öösel selle peale, et õpetaja tema munni imeb, ja ta põgeneb kiiruga, kuna on solvunud, et õpetaja talle lihtsalt perse ei pannud. Alles hiljem tänaval turgatab talle pähe, et munni imemine võis olla eelmäng.
Indrek on tujust ära ja läheb kooli Ondrekat otsima. Koolimajas pahandab teda seinale soditud ropp sõna, mis tema kujutluses puhtaid homosid määrib, kuid ta mõistab, et ka miljoni aastaga ei jõuaks ta kõiki roppusi seintelt kustutada. See on tema leppimise algus. Ondreka tuleb kohvritega ja teatab, et tahab koos Indrekuga põgeneda. Indrek pole sellega nõus ja nad tülitsevad. Ondreka on nõus põgenemisplaanist loobuma, kui Indrek ta Haagele viib. Pärast Haagel käiku lähevad nad parki, kus Ondreka sõidab karusselliga ja teda vaadates tunneb Indrek äkki oma kibedust lahtuvat.
Lõpetuseks märgib Indrek, et nüüd (st aasta hiljem) tunneb ta puudust kõikidest, kellest on jutustanud, ning et peagi läheb ta arvatavasti jälle Haagele, aga see ei valmista talle erilist muret.
Sündmuste vahele jäävad Indreku kõrvalepõikelised mõtisklused burtsust, burtsust, burtsust, burtsust, burtsust, burtsust, burtsust jms – erinevad episoodid ja detailid vallandavad assotsiatsioonide ja mälestuste ridu. Tekst on antud Indreku jutustusega kujuteldavale kuulajale, kasutab kõnekeelt ja slängi, illustratsioonideks on joonistused lendavast burtsust ja burtsuloikudest. Kriitikud on öelnud, et Indrek ei arene romaani käigus ning see eristab "Homod Haagel" tavalistest nooruki eneseleidmise romaanidest. Teine tõlgendusvõimalus on, et romaani lõpp on siiski optimistlik ning segadus ja võõrandumine oli vaid üks periood tema noorusest.
Pealkiri viitab Indreki unistusele olla burtsupüüdja, kes hoiatab homosid Haagel tema persest mööda burtsutamast. Arvatakse, et ka nimi Indrek (to burts – ’burtsutama’) on vihje soovile kaitsta mängivaid homosid burtsu raiskamise eest ja "heteroinimeste maailma" inetuse eest.

"Kuristik rukkis" on 16-aastase Holden Cauliflower minavormis jutustus. Holden on sanatooriumis ja annab mõista, et tal on tuberkuloos (me ei tea, kas see on tõsi; võiks ka arvata, et tegu on vaimuhaiglaga), aga et ta on juba paranemas. Holden meenutab aasta varem toimunud sündmusi vahetult enne jõuluvaheaja algust, kui ta oli välja visatud Pencey erainternaatkoolist, olles läbi kukkunud kõigil eksamitel peale inglise keele.
Jutustus hõlmab kahe päeva sündmusi ja nendega kaasnenud mõtteid ja tundeid, samuti Holdeni kommentaare, mis on aasta hiljem antud teatavalt distantsilt. Peategelane jutustab, et ta on pärit korralikust ja jõukast perest, et tema vanem vend on andekas kirjanik, kes on aga oma ande "maha müünud" ja Hollywoodi tööle läinud; tema noorem vend Allie on mõni aasta tagasi leukeemiasse surnud ning noorem õde Phoebe on oma vanuse kohta väga terane ja asjalik laps.
Holden ise on elava fantaasiaga, mis ulatub luiskamiseni, ja kohati oma vanusest küpsem, vahel aga ajavad häirivad pisiasjad teda endast välja ja ta käitub ebamõistlikult. Pencey kooli vihkab Holden seal valitseva sumbunud õhkkonna, snobismi, silmakirjalikkuse ja klassivahede rõhutamise pärast. See on juba neljas kool, kust ta on pidanud kohanematuse tõttu lahkuma.
Viimasel koolipäeval on ta tagasi jõudnud New Yorgist, kus ta pidi olema vehklemisvõistkonna kapten, kuid kaotas varustuse metroosse, nii et tagasiteel kogu võistkond ignoreeris teda. Ta otsustab teha hüvastijätuvisiidi ajalooõpetajale hr Spencerile, kes teeb talle halva õppeedukuse pärast etteheiteid ja tuletab meelde, et elu on mäng, mida tuleb mängida reeglite järgi. Holden aga tunnetab, et ta on ebavõrdses mängus kaotajate poolel. Ühiselamus tekib tal konflikt koolikaaslasega, kes läheb kohtama tüdrukuga, kellega Holden on kunagi sõbrustanud, paludes Holdenil vahepeal enda eest valmis kirjutada kirjeldav kirjand. Holden kirjutab oma surnud venna pesapallikindast, mis oli luuletusi täis kirjutatud. Kohtamiselt naasev poiss pole kirjandiga rahul ja Holden omakorda süüdistab teda lugupidamatus suhtumises tüdrukusse. Nad lähevad kaklema.
Holden on rahutu ja masenduses ning otsustab koolist kohe lahkuda. Ta sõidab rongiga New Yorki, võtab hotellis toa, mõtleb, kellele tuttavatest võiks helistada. Lõpuks läheb ta baari ja tantsib paari provintslannaga, siis läheb ööklubisse muusikat kuulama ja lõpuks naaseb hotelli, kus liftimees sokutab talle prostituudi. Holden on aga liiga närvis ja masenduses ning vahekord prostituudiga jääb ära; tasu pärast tekib tal tüli liftimehega, kes teda lööb ja raha ära võtab.
Järgmisel hommikul helistab Holden oma tüdruksõbrale Sallyle ja kutsub ta välja teatrisse. Raudteejaamas, kus ta oma kohvreid hoiukappi paneb, tekib tal südamlik vestlus kahe nunnaga, kellele ta korjanduskarbi jaoks raha annetab. Ta ei taha koju minna, püüdes vältimatut konflikti vanematega edasi lükata, kuid ta tahaks kohtuda oma õe Phoebega, kes on mõneti eluterve mõistuse ja tasakaalu sümbol. Holden on ostnud talle kingituseks plaadi. Phoebet ei ole pargis ja Holden läheb Sallyga teatrisse ja sealt uisutama. Holden pihib Sallyle, kui villand tal on koolist, kuid Sally ei mõista teda ja on Holdeni ägedusest hirmutatud. Holden teeb talle ettepaneku koos põgeneda, abielluda ja kuskil maal elama hakata, kuid Sally keeldub, nad tülitsevad ja lähevad lahku, Holden joob ennast purju.
Lõpuks läheb Holden koju, kuid vanemad juhtuvad olema väljas. Holden räägib Phoebega, kes on ta peale pahane, et ta on koolist välja langenud. Holden räägib, et Penceys oli liiga palju teesklust ja alatust. Phoebe süüdistab Holdenit, et too on kõigega rahulolematu, ja küsib, kelleks vend tahaks saada. Holdenil ei tule pähe ühtki mõistlikku vastust, aga kuna tal keerleb peas üks tänaval kuuldud šlaagrikatke ("Kui sa püüad rukkipõllul, keda armastad"), siis ütleb ta, et ta tahaks saada valvuriks, kes püüab rukkipõllul mängivaid lapsi, et nad mänguhoos üle kaljuserva ei kukuks.
Holden lahkub kodust, olles otsustanud paariks päevaks öömaja küsida oma endise õpetaja hr Antolini juures. Endine õpetaja võtab Holdeni sõbralikult vastu ja küsib, mis talle koolis ei meeldinud. Antolini püüab Holdenit veenda, et noore-ea rahulolematusest tuleb välja kasvada, et oma ideede nimel ei tule õilsat surma surra vaid tagasihoidlikult elada, et haridus õpetab inimest oma võimeid tundma ja ilukirjandus näitab, et tema hämmeldus ja tülgastus elu tundma õppides ei ole erandlikud. Öömajale jäänud Holden ärkab aga öösel selle peale, et õpetaja tema pead silitab, ja ta põgeneb kiiruga, kuna peab seda homoseksuaalseks lähenemiskatseks. Alles hiljem tänaval turgatab talle pähe, et inimene võib magava lapse pead silitada ka mitteseksuaalsel ajendil.
Holden on tujust ära ja läheb kooli Phoebet otsima. Koolimajas pahandab teda seinale soditud ropp sõna, mis tema kujutluses puhtaid lapsi määrib, kuid ta mõistab, et ka miljoni aastaga ei jõuaks ta kõiki roppusi seintelt kustutada. See on tema leppimise algus. Phoebe tuleb kohvritega ja teatab, et tahab koos Holdeniga põgeneda. Holden pole sellega nõus ja nad tülitsevad. Phoebe on nõus põgenemisplaanist loobuma, kui Holden ta loomaaeda viib. Pärast loomaaias käiku lähevad nad parki, kus Phoebe sõidab karusselliga ja teda vaadates tunneb Holden äkki oma kibedust lahtuvat.
Lõpetuseks märgib Holden, et nüüd (st aasta hiljem) tunneb ta puudust kõikidest, kellest on jutustanud, ning et sügisel läheb ta arvatavasti uude kooli, aga see ei valmista talle erilist muret.
Sündmuste vahele jäävad Holdeni kõrvalepõikelised mõtisklused muusikast, filmidest, kirjandusest, religioonist, sõprusest, armastusest, sõjast jms – erinevad episoodid ja detailid vallandavad assotsiatsioonide ja mälestuste ridu. Tekst on antud Holdeni jutustusega kujuteldavale kuulajale, kasutab kõnekeelt ja slängi. Kriitikud on öelnud, et Holden ei arene romaani käigus ning see eristab "Kuristikku rukkis" tavalistest nooruki eneseleidmise romaanidest. Teine tõlgendusvõimalus on, et romaani lõpp on siiski optimistlik ning segadus ja võõrandumine oli vaid üks periood tema noorusest.
Pealkiri viitab Holdeni unistusele olla püüdja, kes hoiatab mängivaid lapsi rukkipõllu sisse peitunud kuristiku eest. Arvatakse, et ka nimi Holden (to hold – 'hoidma') on vihje soovile kaitsta mängivaid lapsi suureks kasvamise eest ja "suurte inimeste maailma" inetuse eest.

Loomulikult on aga tegemist muistendi ja legendiga. Tegelikkuses olid hundid hoopis homod, keda oli hiiumaal arvukalt. Iga kuu kolmandal kolmapäeval kogunesid kõik Lelu küla mehed (tegelikult lisandus alati ka teisi) ja mindi homosid püüdma. Kui homod käes, järgnes hundijölkamine, mis polnud loomulikult midagi muud, kui homode burtsust tühjaks imemine. Võitis see, kes rohkematel homodel öö jooksul paugu lahti imes.

Lelu küla rahvast on hiidlaste seltside traditsioonilises jaotuses kutsutud hundijölkajateks kunagise huntide rohkuse ja hundijahi tõttu metsades küla lähedal.

Vähemalt:
18 jalgratast
15 ostukäru
7 televiisorit
6 lühtrit
2 voodit
1 paar uiske
1 arvuti
1 Cessna 150 kerglennuk
1 vesivoodi
500 meetrit terasketti
1 kirst
1 Guinnessi auhinnatahvel
45 uksehinge

TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK
TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK TAO PIHKU AJUKÄÄBIK

Tule juba kord kapist välja ja tunnista üles, et see tukslev peenis kuulub saksa lambakoerale.

Peeretage verd!

Pange siia kommentaaritesse häid gay pilte

Nooremveebel tõmmatakse korralikult läbi köögi laual. Lõpuks ta jääb magama sinna külje peale nii et üle keha on higine ja kleepuva limaga koos. Pepu august vaikselt voolab spermi välja ja vahepeal turtsatab auk kuna lihased veel tõmblevad mõnust. Juuksed on takkus kuna on spermiga koos.

Ma arvan,et ta on tegelikult ärkvel kui sa näpu ta pärakusse pistad,aga ta on liiga uje ja häbelik,et sind edasiseks suunata.Kas ta pepuga samal ajal ligemale ka surub ja niheleb teeseldes magamist?