Olen ise üsna lapsest peale depressioonis olnud, vahelduva eduga, ja tundub kummaline, kui depressioonist räägitakse kui halvast tujust või muredest, mis vajavad ärakuulamist. Depressioonis inimene satub heal juhul ärakuulamisest sõltuvusse ja hakkabki kõigile oma rasket elu kurtma, aga midagi sellegipoolest ette ei võta. Veel tavalisem on see, et isegi ei räägita millestki või polegi millegi konkreetse üle kurta - see on ikka psühholoogiline häire, mitte ainult argimured, kuigi ka need võivad depressiooni esile kutsuda. Umbes, nagu kõht valutab, aga ei hakka ju seepärast vinguma 3* nädalas, et kõht valutab, ilma, et rohtu saaks.
Kinnisesse asutusse panemist Eesti tingimustes samuti ei soovitaks, olen ise selliseid külastanud ja seal on inimesed nagu vanglas, 2 tk ühes kongis ja kunagi ei tea, kes sulle konginaabriks tuleb. Üks tüüp näiteks hakkas suvalise asja peale karjuma, teine oli vandenõuteoreetik ja arvas, et kogu haigla plaanib midagi tema vastu. Oli ka selliseid, kellel mees või naine oli nad sinna pannud, eriti juhtus see rikaste meeste naistega, kui oli vaja lahti saada, aeti naine hulluks ja pandi kinni.
Kinnipidamisasutus võib iseenesest depressiooni süvendada, sest pole päevavalgust ega looduses viibimise võimalust. Mida introvertsem inimene, seda rohkem ta depressiooni satub, kui peab sunniviisiliselt suhtlema, nagu oleks põhikoolis. Seda enam, et nii mõnigi on olnudki koolikiusamise ohver ja igasugused sunniviisilised karjahierarhiad on vastumeelsed.
Enesetapu koha pealt - depressioonis inimene nüüd küll ei mõtle, et olen ühiskonna silmis TUGEV, kui teen enesetapu. Igasugune teiste arvamus, et kas oled tugev, nõrk, tähelepanuvajadusega vms, on täiesti ebaoluline. Paljud isegi ei plaani enesetappu, lihtsalt lastakse end hetkeemotsiooni ajel maha või hüpatakse auto alla. Sellised inimesed võiks küll kinnipidamisasutustesse hetkeliselt panna, aga ainult siis, kui see ongi sarnastele pühendatud ja tegelikult ka tegeletakse nendega, käiakse koos väljas, antakse mingit tööd, korraldatakse huviringe jms. Uskumatult efektiivne on depressiooni ravimine näiteks vabatahtliku töö või reisimisega välismaal, kus teised inimesed on positiivsed. Aga muidugi pole see 100% kindel ja kes on enesetapukavatsustega, võib vabalt võimaluse leida.

Tõeliselt depressioonis inimenel pole probleeme kartusega teistele seda jagada, teda lihtsalt ei huvita ja ta ei soovi seda teha. Mida rohkem inimesed tema ümber sellest teavad ja püüavad sellest rääkida, seda hullemaks see süveneb.

Enestetapp on illegaalne, sest valitsuse vara hävitamine on seadusega keelatud.

enesetapjad ei ole psüühiliselt nõrgad, vaid nad on psüühiliselt haiged ja neid tuleks vastavalt ka kohelda. ei ole midagi, et räägime, kuulame ning nutame kaasa. tuleb suletud uste taha tabletiravile määrata ning mõistus tagasi paika panna. elu ongi üles-alla, vahel väga alla, tihti keskel, vahel üles, üliharva väga kõrgele. selline ongi normaalne elu ja sinna ei ole midagi parata, alati ei lähe kõik keskpäraselt sünnist surmani või ainult tõusulainel elades.

enesetapjad on ikkagi sitakotid, nõrgad inimesed kes ei suuda ennast käsile võtta, korraks jah on nad niipalju kõvad et endale ots peale teha aga sellega asi piirdub
hea oleks muidugi võimalusel nad ära päästa, äkki hakkavad oma närusest elust rohkem lugu pidama

Mina leian, et just see, kes enesetapu sooritab, on tugev inimene, kuna suudab otsustada OMA ELU JA SURMA osas. Sellest ei räägita justnimelt põhjusel, et kellelegi eeskuju oma teoga ei antaks. Kui neist räägitaks, oleks ilmselt suitsiide kordades rohkem. Enda lähikondsete hulgas on mitmeid suitsiide ning mitmeid katseid. Elu.

Ei oska ennast depressioonis inimese nahka panna, sest olen ise üsna positiivse ellusuhtumisega ja seepärast on raske mõista kuidas nad ei mõtle, et halvad ajad elus mööduvad ja tegelikult on nii palju head siin ilmas mida kogeda. Sellest suhtes on nad suht nõrgad, et otsustavad alla anda ja endale otsa peale teha kui võiks hoopis oodata ja kannatada, et küll kõik saab korda. Teisalt jällegi peab ikka tahtejõud olema enda ära tapmiseks. A ma ei saa aru tra

kuna me oleme siiski endiselt noor taasiseseisvunud riik ning ikkagi üsna lähiminevikus vabanenud sotsialistlikust ikkest ning oleme ahminud endasse läänelikku kultuuri, mis kätkeb endas edumeelsust, "go big or go home", tuleb kõrge kaarega lennata ja olla täiega tegija mentaliteeti, siis ei saagi midagi paremat loota. kõik ei ole edukad kapitalistlikus mõttes, s.t. auto, sportauto, koer, kaks edukat last, trofeenaine silikoni ja botoxit täis, soojamaareisid, lits kellega kõik sama on dubleeritud ja siis veel mõni modellist lits takkaotsa. kapitalism ei tunnista nõrkusi ja kehvemal majanduslikul või sotsiaalsel järjel olevaid inimesi. see on muutnud inimesed külmaks, kalgiks ja julmaks. kes ei sobitu, see võib juba varakult endale paela kaela panna.

tüüpiline idaeuroopa pask.. siin ongi liiga vähe päikest, liiga palju sallimatust ning inimestele ei garanteeri keegi helgemat homset. see tervikuna viibki selleni, et baltikum jmt piirkonnad on enesetappude hulgas no.1 maailmas.