Üleeile sõitsin praamiga koju, järsku tunnen et tagant torgib. Jooksin siis autodekil omevasse vetsu. Tundus natuke kahtlane, potis oli palju vett, kuid minu sulgurlihase ressurss ei võimaldanud enam teise WCsse ümber paikneda. Lasin siis ära sinna umbes neljandiku keskkise inimese pärasoole pikkusest ja avastasin, et ongi umbes.

Sattusin paanikasse. Selle kuradi sardelliga vahele jääda küll ei tahtnud. Mandrini oli üke 10 min aega. Oli kaks varianti: kas minna tuima näoga autosse lootuses, et keegi tulevastest potikülastajatest mind ei märka, või jääda sinna napilt enne autode mahasõiduni. Valisin esimese variandi, kuna ei soovinud ruumi jagada oma äsjase kahestumise tulemusega. Tõtt-öelda pole ma nii tõsist hirmu täiskasvanuna tundnudki.

Õnneks oli esmaspäeva hommik ja vähe rahvast. Kui jõudsin autosse, timmisin Igaks juhuks auto tahavaatepeegli eemale, et ei näeks oma teo tagajärgi.

Kõik läks õnneks.