var _gaq = _gaq || []; _gaq.push(['_setAccount', 'UA-18620819-1']); _gaq.push(['_trackPageview']); (function() { var ga = document.createElement('script'); ga.type = 'text/javascript'; ga.async = true; ga.src = ('https:' == document.location.protocol ? 'https://ssl' : 'http://www') + '.google-analytics.com/ga.js'; var s = document.getElementsByTagName('script')[0]; s.parentNode.insertBefore(ga, s); })();

Viimased
kommentaarid

3.6

Kirjutatud 13:10 26/05/2018
Avaldatud 16:13 28/05/2018
Vaadatud 300 korda
Ei meeldi?
Tahaksin Teiega, head lugejad, oma esimest suitsiidikatset jagada.
Mäletan, et üks aeg kirjutas siin üks pihtija, et tema arust on enesetapjad haledad munnid, kes elu eest põgenevad ja ei suuda selle raskustega toime tulla, aga teisalt on kogemused, mis sinnani viivad, üpriski erinevad. Ühe sõnaga SEE EI OLE NII MUST-VALGE, kui paistab.
See on kummaline, kui elu võtab sellise ootamatu pöörde. On täiesti nurkasurutud tunne, kõik vabadus on haihtunud, on järele jäänud vaid kohustused... Elu ei ole enam nauditav, sellest on kadunud rõõm ja tants, tõenäoliselt on tegu depressiooniga või sellelaadse seisundiga. See kõik kokku ja väikesed pisiasjad ongi need, mis kõik sinnani ennast pressivad, suitsiidikatseni.
Jah. See on raske teema, isegi häbitunne valdab seda siin ja praegu, kuidas samas tahaksin selle südamelt ära saada.
See oli üks nendest päevadest, mis juba ärgates on kuidagi ebameeldiva maiguga. Kõigest on kopp ees. Isegi hommikukohv maitseb liialt läägelt või tavaliselt. Läksime abikaasaga tülli, ei rääkinud teineteisega pool päeva sõnagi. Õhus valitses selline riiutunne, et iga hetk plahvatab pomm. Käisime poodides nagu oleksime tummad ning siis viskas üle, veidi hiljem, kui olime ühte kohta jõudnud.
Alates sellest hetkest tundsin, et ma ei ole MINA ISE! Ma olin justkui neetud või kellegi teise meelevallas, kes mulle mõtteid "peale surub". Üldiselt olen inimene, kellel ülemõtlemist ei teki ja võtab kõike vabalt ja loomulikult, kuid siis oli tunne, et olen kellegi külge aheldatud. Kellegi sundmõtted! Need sisendasid mulle pildi (mitte mõtte), et peaksin minema lähedusvahetuses olevasse metsa, omal vöölt püksirihma võtma ja... Ma ei saanud aru, mis toimub, kuna liikusin justkui kellegi mõjutusel suitsiidi poole ja ma ei saanud ennast ja enda mõtteid enam kontrollida. Jaks oli otsas. Võib-olla ei suutnud seda teha. Jalutasin sügavale metsa, võtsin püksirihma vöölt ja proovisin seda, mis tunne on endalt elu võtta James Blunti "Goodbye my Lover" saatel (ei ole üldsegi selle muusikamaitse kuulaja, seda enam oli see kummaline!). Väga sürrealistlik kogemus igatahes. Olen ometi läbi mingi ime, muutuse, ENDAKS TAGASI MUUTUMISE läbi elus.