var _gaq = _gaq || []; _gaq.push(['_setAccount', 'UA-18620819-1']); _gaq.push(['_trackPageview']); (function() { var ga = document.createElement('script'); ga.type = 'text/javascript'; ga.async = true; ga.src = ('https:' == document.location.protocol ? 'https://ssl' : 'http://www') + '.google-analytics.com/ga.js'; var s = document.getElementsByTagName('script')[0]; s.parentNode.insertBefore(ga, s); })();

Viimased
kommentaarid

2.3

Kirjutatud 01:08 16/11/2015
Avaldatud 17:11 16/11/2015
Vaadatud 1090 korda
Ei meeldi?
Kui olin noorem, siis oli mul "emo-aeg". Lõikusin ennast, olin kurb, kuulasin masendavat muusikat. Samas sõpradega oli mul alati tore ja tagasi mõeldes koolis polnud kah paha käia, kuigi panin tihti poppi. Kogu selle "depreka" ilmselt lõi vanemate lahutus ja puberteedi ikka jõudmine. Ma olin sisimas kurb, kuid sõpradega olin lõbus. Mind peeti seltskonnas ägedaks, sest ma olin otsekohase ütlemisega aga olin hästi sõnakuulmatu, julge ja seiklushimuline, lisaks ka jutukas. Meil oli oma gäng. Aastatega gängis liikmed vahetusid, kuid teatud sõprusgrupp jäi ikka alles. Aga siis tuli keskkooli lõpp. Läksin välismaale. Viga. Tulin reaalselt öösel põgenedes tagasi Eesti.

Peagi peale seda hakkasin ühe enda sõbraga käima. Mina talle meeldisin, ta mulle mitte nii. Aga hakkasime käima ikka. Algus oli raske, kuid paari kuu pärast ma tõesti armusin temasse. Meie esimene suvi koos oli imeline. Selleks ajaks elasime juba koos. Hapuks läks asi poolteist aastat koos olles. Meie järgmine ühine suvi möödus tülitsedes ülepäeviti. Me ei pingutanud üksteise nimel. Ma nutsin koguaeg, olin endast väljas, et miks ometi mu kaasa mind ei lohuta, miks ta on selline möku, miks ta ei ole mulle emotsionaalselt toeks! Ma tunnistan ja olen ka talle tunnistanud, et tema ei olnud ainukesena süüdi selles kuidas kõik meie suhtes läks, ka mina muutusin laisaks ja mugavaks.

Suve lõppedes läksime lahku. Ma olin nii katki, sest tema tõukas mind eemale, kuid mina olin valmis kõigeks, ükskõik mida tegema. Kui vaid saaks koos olla...Möödus kuu. Me kohtusime iga nädalavahetus. Lõpuks hakkasid asjad helgemat nooti võtma. Meist sai taas paar. Kuigi ma olin talle koledaid asju öelnud.

Nüüd olemegi taas koos. Kuid mul ei ole tööd ja ma elan enda ema juures hetkel. Ma olen õnnetu. Ta ütleb, et armastab, kuid tema käitumine tekitab minus nii palju küsimusi. Ta ütleb, et tahab minuga koos olla aga ma kardan, et kuna olen tema esimene armastus, siis võib see olla üks suur meelepete. Minul on enne teda kaks suhet olnud...võib-olla ta ärkab ükspäev ja saab aru, et pagan, see tüdruk pole mulle. Ja ausalt öeldes ma tunnen, et minu saatus on olla õnnetu. Aga kas ka üksi, seda ma veel ei tea.

Mul ei ole sõpru, mul ei ole tööd, ma õpin mõtetut eriala, mu pere ei toeta mind, mul ei ole oma kodu, oma autot...mul ei ole isegi raha, et psühhiaatri juurde minna. Ma tean, et kellegil kuskil on raskem aga...teate, raske on. Ma võin olla üksik ja õnnetu, kuid ma tahan olla siis omaette, omas nurgas, üksi, rahus. Mitte nii nagu praegu.