Viimased
kommentaarid

2.0

Kirjutatud 13:45 04/12/2012
Avaldatud 14:17 04/12/2012
Vaadatud 445 korda
Ei meeldi?
Mõtlesin et panen selle lookese siia pihina kirja, mis minuga eelmine aasta juhtus.

Sai siis ühel suvisel varahommikul jõe äärde kalale mindud. Kõige otsem tee soovitud püügikohani viis läbi pisikese metsatuka. Sammusin siis mööda tuttavat teerada, kui korraga kuulsin mingit segast pobinat, rajakese ääres asuvast põõsast. Jäin hetkeks seisma, et terasemalt kuulata. Nüüd kostus sealt selget eestikeelset vandumist. Küllap mingi küla parm, kes põõsasse magama jäänud, arvasin kohe. Pistsin pea põõsasse et asjas veenduda. Aga ei, põõsas oli hoopis nugis, kes vesirotti peaga vastu kivikest peksis ja varasatatud varblase korjuse kohta selgitust nõudis. Vaatasin natuke aega seda tsirkust pealt ja otsustasin siis oma teekonda jätakata. Muuseas, ega see ei olnud esimene kord, kus ma metsas inimkeelt kõnelevaid ulukeid kohtasin, see oli siinkandis suht tavaline, sellepärast ei olnud nähtus mulle ka midagi ebatavalist. Aastake varem näiteks eksis minu hoovi üks külakoerte eest põgenev põdra vasikas, kes lubas mulle kuus kilo sammalt tuua, kui ma ta enda puukuuri mõneks ajaks ära peidan. Aga see-selleks, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Jätkasin siis teed jõeni ja pisut ennem selleni jõudmist, juhtus midagi imelikku. Nimelt nägin oma naabrimutti. Naabrimutti, kes hõljus luua seljas jõe kohal ja sokutas seljakotist võrke vette. Olin täiesti jahmunud. Ma olin küll kuulnud jutte, et see vanamoor miskite kahtlaste nõiatempudega tegeleb aga olin alati arvanud, et see need on paljad küla muinasjutud. Nüüd, nähes seda krõnksu luua seljas ringi kulgemas, pidin endale tunnistama, et olin eksinud.
Kuna röövpüügiga ametis olev mutike polnud mind veel märganud, otsustasin ennast igaks juhuks võpsikusse peita ja oodata, kuni ta läinud on. Võtsin ka taskust telefoni ja tegin paar pilti, et hiljem neile, kes minu juttu ei usu, neid tõistuseks näidata.
Varsti sõitis vanamutt luuaga üle kuuse latvade kodu poole. Tulin võpsikust välja ja avastasin et kalapüügi isu oli korraga kadunud. Äsja nähtud sündumused pidid ju kiiresti laiali levima ja sellist uudist ei saanud pikalt endateada hoida. Paraku, juhtus taas midagi. Seesama vanamutt tuli just siis jälle tagasi jõe äärde, kui ma põõsast välja olin tulnud ja seekord ta ka märkas mind. Panin suure hooga jooksu, niiet võsa ragises. Vanamutt muidugi tuiskas mulle luua seljas järele ja üsna pea hõljus ta juba minu pea kohal. Korraga tundsin et miski asi sipleb mul kuklass. See segane moor oli mind rästikuga visanud. Lõin ussi oma turjalt maha, ennem kui see mind hammustada jõudis. Vanamoor lõugas mul pea kohal pikeerides nagu segana ja loopis mind kõikvõimalike roomajatega. Ta haaras oma kotist nii rästikuid kui nastikuid ja pildus neid minu suunas. Oli ikka tükk tegu neid eemale lennutada ja samal ajal joosta. Jõudsin peagi metsast välja, maanteele, kus seisis minu jalgratas. Sellega spurtides oleksin minutitega kodus olnud aga nii lihtsalt see ei läinud. Nimelt läkitas too vanamutt mulle metsast järgi karja marutaudis hunte ja pesakonna kährikuid. Suud vahused kukkusid nad mind jälitama, sõge vanamoor neid tagant ässitamas. Kiirendasin vist saja kilomeetrini tunnis, oma jalgrattaga aga elukad ei jäänud siiski maha. Õnneks jõudsin oma maja hoovi ja sulgesin kohe ka värava. Marutõves metsaelanikud putkasid metsa tagasi ja vanamoorgi ratsutas oma luua seljas teises suunas.
Jooksin tuppa ja võtsin kohe kaks pitsi viina, rahustuseks. Paar päeva hiljem selgus, et kogu olukord oli ainult minu hallukas. Asi oli selles, et ennem kalale minekut ma sõin ekslikult ära pannitäie kärbseseeni, mis sai eelneval päeval metsast kukeseente pähe korjatud. Niiet jah, ärge siis kärbseseeni sööge onju.. :P

Rudolf Luby aka Lubiruudi.

Kommentaarid

arnold kirjutas 14:38 - 05/04/21:
-0 -1    +1 +0 Teata ebasobivast
väga tegija 8=)
Nimi*
Vastus*