Viimased
kommentaarid

1.0

Kirjutatud 01:44 16/07/2020
Avaldatud 17:58 18/07/2020
Vaadatud 148 korda
Ei meeldi?
Mul on siuke mure et ma enam ei taha incelite foorumis käia kuigi ma ei saa keppi. Ega ma eriti kuskil foorumis käia taha. Põhjus on selles et sellised foorumid on täis kiimlejaid. Seksiiha on minumeelest nuhtlus kuigi ma pole sellest vabanenud. Ometi ei saa ma aru miks koik kohad on täis kiimlejaid. Kui ma poleks ise samasugune loll olnud viimased 10 aastat siis oleks mul kiimlemise asemel voibolla ylikooli paberid käes. Fuck it. Niikuinii keppi ei saa, milleks unistada. Järgmised 10 aastat kahetsen oma hukka läinud noorust, mis oli täis jobistamist ja unistamist. Tyra miks ma ennem selle fakti peale ei mõelnud. Oleks ehk juba olnud keegi. Nyyd olengi sitane lihttooline varsti 30ndates. Haritud aga ikkagist lihtinimene, kes peab oma kohuseid täitma. Ma ei tahagi mingi sant ega pätt olla, tahan lihtsalt et elu ei oleks igast kyljest nii keeruline. Nahui vaja yldse midagi elus edasi liikuda normaalsete inimeste moodi. Miks peavad olema kõigil lapsed, sotselu, sotsmeedia, ametid, armastus, huvid jne et olla yhiskonnas aksepteeritud? Kuidas yldse täiskasvanuna neid kõike saada on mônel nii lihtne? Mul on mõned hobid aga tavaliselt neidki kauaks pole. Tegelen yhe asjaga kuni isu täis. Viimasel ajal tihti proovin leida ja katsetada uusi ja aeg kulub niisama passimise peale netis. Ei tea kuidas kyll inimestel nii perfektsed elud et koigi hobide, pere , loomade ja ametitele jõuab oma aja jaotada. Ma ise olen tavaliselt plindris et yhe asjagagi valmis saada kui midagi juba tegema hakkan ja kui ei ole mul koguaeg tegevust siis kordan mingeid asju niisama kindluse mõttes. Nagu näiteks see et käisin oma ketti õlitamas mitu päeva järjest kuigi polnud vajadust nagu. Ostsin mitu õli isegi kindluse mõttes. Hiljem kui ratta kumm puru oli siis ei viitsinud isegi ratast parandusse viiia enam, raakimata ise vahetamisest. Ei olnud enam sõiduisu kui selle pika töö peale lõpuks mjlle rattale kulutasin ikka kumm lõhki läks ja isegi muud hädad kaela tulid. Mul on lausa häbi tunnistata kui palju mõtetult aega läinud oma tehnika ja rataste kasutule putitamisele. Surivoodil kahetseksin oma tervet elu voibolla. Teised saavad lapsi, teevad pere, saavad ametikõrgendusi ja mida koike sellel ajal kui mul täielik stagnatsioon toimub. Vanu aegu ka unustada ei oska. Olen uhke nende yle kes lasevad neil minna. olen kinni vanades mängudes ja muudes lootusetutes katsetustes vanu nostalgilisi hetki taastada. Tundub et tänapäeval on kõik nii pask et ma seda ajastut ei vibi, ei kannata